I am so happy, baby!

Postituse pealkirja kohta vist täpsemalt väga kirjutama ei pea. Ilmselt said kõik aru, kellele see pühendatud on! Cheers Heigo, kes sa oled nii armas, et siia minu juurde tuled. Koostan juba nimekirja, mida peab koos ette võtma. Bucketlist of Melbourne! Üksinda ei ole üldse tore turisti panna ju:D

Terve nädal on olnud üsna lootusandev...minu kõrvaltuppa kolis üks Kunstiakadeemia vahetusõpilane Triin, kes siin ühes teises ülikoolis õpib. Eestis töötas ta stilisti ja disainerina Montonis ja tegi stilistikat kõigile suurematele teleshowdele a la Eesti otsib superstaari ja Eesti Laul jne. Seega võite arvata, et ta on minu jaoks üsna huvitav persoon...moe teema ei ole just kõige igavam ja leidub päris palju Montoni hilpe ka minu kapis;) Triinuga üritasime eile esimest korda randa minna...saime bussipeatuses tund aega bussi oodates kõva piknikuga maha, kuid randa jõudes oli asi päiksest kaugel, seega võtsime õhuvanne ja vatrasime niisama oma eludest.
Reedel käisime kooliga wildlife loomapargis, minu suurimaks eesmärgiks oli kängurute ja koaalade nägemine. Seal oli lademetes kohalikke linde ja võtsime osa linnushowst, kus papagoid ja kotkad ja kullid pea kohal tiirutasid ja trikke tegi, mõni üritas ka rääkida, aga võibolla oli nii suur Austraalia aktsent papagoil, et mina tema sõnadest aru ei saanud. Känguruid aga niisama näppida ja sööta ei saanud, pidin lunastama lisa pileti, et saaks "magic moment with kangoroo-ga". Nad olid tõesti jumalikult pehmed, armsad ja sõbralikud loomakesed. Sai veel lunastada "magic moment" piletit nt dingo, koaala, mingite tobedate lindude ja emuga. Kuna koaalad on suht passiivsed tüübid ja magavad oma päevast 20 tundi, siis ei tundunud kuidagi paeluv nendega aedikusse minna..katsuda neid samuti ei lubatud. Peale selle avastasin et nad pole üldse nii armsad, näevad välja nagu halliks läinud india vanamehed ja istuvad muudkui puu otsas ja kakavad seal. Ausalt ei olnud väga armas. Ja no mis kuradi magic momenti sa veel emuga ette kujutad, ah?:D Jäin oma känguru-elamusega vähemalt väga rahule!

Trip loomaparki kestis varahommikust õhtul viieni ning peale seda, linna tagasi jõudes, jooksin kohe linna tööle. Olin õhtul 11neks omadega jumala läbi, rahvast käis hordidega, arvan et teenindasime kuskil 300-400 inimese kanti selle 5 tunni jooksul. Peale vahetuse l6ppu kutsus manager mind enda juurde ja rääkis, et neil on peale minu veel kolm orja, kelle vahel üldse valima hakkavad..et kes tööle jääb. see oli küll huvitav uudis, kuna mulle oldi juba öeldud, et olen tööle saanud. Ja siis lubati mulle jägmine hommik helistada, kui saan neile nii tahetud orja-positsioonile. Muidugi mulle ei helistatudki - ilmselt olen ka kehv lihttööline. Ma ausaltöeldes ei tunnegi et saaksin tohutut potentsiaali näidata taldrikute kööki tassimise ja nugade poleerimise ja söökide lauda tassimisega..samal ajal kui teised võtavad tellimusi ja teevad selle ilusa töö ära. Vähemalt makstakse nädala eest palk ilusti ära. Selle eest lähen ostan endale tossud ja trenni kuukaardi!
Eile käisime siis Triinuga suurel majapeol, kus olid peaaegu kõik soome, taani, rootsi ja norra tudengid. Leidsime endale mingi ägeda gay sõbra, kes meid juba täna lesbi-baari kutsus:):) Samuti oli mu Soome sõbrants Emilia seal ja pidu oli tegelikult täitsa haarav, peale selle, et mina olin kaine ja pidime juba südaööl lahkuma, et viimase rongiga koju saada. Nüüd aga vähemalt teame, kus pidu käib!

Imelik asi nr 6 listis: Tagurpidi asetsevad pingid trammi- ja bussipeatustes (seljaga tänava poole). Imelik on istuda ja vaadata kellegi maja või lausa aknast sisse ning mitte näha seda, kas buss tuleb..ei suutnud ühtegi loogilist seletust asjale mõelda. Äkki selleprst, et tolm näkku ei tuleks tee pealt:D?

Järgmine sissekanne coming up juba uuest kodust veiniklaasi tagant. Homme taaskord üks tööintervjuu - Radissoni hotellis.

Eelmise postituse pealkiri tõestab, kui mööda on ilmaennustus.

PRRR...PRRR...külm on. Ja mitte selline karm külm ja ilus päikseline taevas..vaid pilvine, vihmane, tuuline. Alguses mõtlesin endamisi, et WTF, mismõttes need UGGi saapad siit pärit on..et millal need kohalikud oma jalgu nendes hautada tahavad. Täna käisin endale ka neid nilbeid lambanahast saapaid otsimas...roosasid paelte ja lipsudega. Varbad külmetavad lihtsalt.

Viimasel ilusal ilmal käis Madis külas ja saime aias veini juua. Reedel pidi olema üks tööintervjuu, varahommikul..kahjuks pidin selle canceldama ja edasi lükkama, kuna kukkusin peaaegu voodist välja suure peavaluga. Reedel oli siis esimene tudengite pidu, kuhu ma ka lõpuks kohale jõudsin. Nagu juba piltidelt näha on, siis tutvusin Emiliaga. Ta on pool-somm, pool-kreeklane..passi järgi küll soomlane ja elab Tamperes. Temaga veetsime koos toredat aega ning kooli bussid sõidutasid meist ühest klubist teise:D Mingi hetk läksime aga omapead kuskile poppi ööklubisse nimega BUTIIK...vähemalt õige tsikk, oli kohe nõus muga pitsid tegema- ja mitte ühed!:)Kuna tema elab tudengite campuses, siis on ta siin juba väga paljude teistega tutvunud. Korraks pani mõtlema, et tegin vale otsuse sooviga ise endale koolivälist elamist otsida. Samas on hinna vahe siiski päris suur ja tudengite campus asub sõna otseses mõttes karupepus.
Laupäeva otsustasin teki all kassida koos kassidega..kõik teised tudengid ja Matu ja Aivo ja kohalikud meelitasid mind küll välja igasuguste imenippidega, aga neil ei õnnestunud see!!! Avastasin aga, et kui laupäeval teistega jooma ei lähe, siis on pühapäev eriti üksik ja igav, kuna kõik tahavad kodus magada ja pohmelliga välja ei tule.
Käisin eile ja täna ühes taaskordses wannabe restoranis proovipäevadel. Nüüd siis selgus, et soovivad mind veerand koha ja miinimumist väiksema palgaga tööle võtta. JUHEEI. Minu otsingud jätkuvad...siiani olen juba mõnusasti tasuta tööd teinud erinevate kohtade heaks. Aga samas kuulen igalt poolt, kui populaarne siin on vabatahtlikuna töötada...Volunteer on vist mingi uus kuum moesõna. Nii et olgem positiivsed ja jäägem moodsaks:)
Nädal on veel oodata oma uude koju saamist..ja siis aitab kodus nugrutsemisest, kontsad jalga ja hops hops 15 minutiga linna näitama, mis puust Eestlased tehtud on!
Täna kuulsin paarkümmend korda sõna ESTONIA. ma poleks elus arvanud, et see sõna nii sooja tunde südamesse toob. Nimelt oli restorani peakokk otsustanud, et ta ei kavatse mu nime meelde jätta ja kutsus mind hoopis Estoniaks--seda rada läksid ka teised töötajad. Muidugi kulus enne kõigil aru saamiseks, et ma pole Austraaliast. Estonia ja Australia kõlab neile nii sarnaselt ning keegi peale kahe Prantsuse ettekandja polnud varem sellest kohast kuulnudki.
Austraalia aksent ajab kohati hulluks..natukene naeruväärne ja raske ka nendest aru saada, kes põlised metslased vist on olnud siin bushides ja ise ka hiljuti siia suurlinna kolinud. Ja sõnal soulMATE on ka tänaseks kuidagi mage ja labane tähendus tekkinud...mate on nagu mingi suvaline ain umbes vist:D Naljakas on kuulda kuidas inimesed bussijuhtide ja poemüüatega räägivad:" Ey, mate, how much is that? Thank you for the ride, mate!"Ahjaa, andsin ykspäev assokale sente, kuna mul oli kahju, sest ta oli koeraga..ja selle peale vastas ta mulle ülienergiliselt"thnks mate!" No mis kuradi mate ma sulle olen?:D
Üldse on inimesed naljakad..poemüüa rääkis mulle ükspäev pikalt oma lastest samal ajal kui minu taga suur järjekord oli..mcdonaldsis tuli üks naine rääkima, kuidas ta pole kunagi näinud, et ühelgi tydrukul rinnahoidja paelad nii ilusti pluusiga sobivad..tänaval nägin mehi, kes olid end tsemendiga üle valanud ja teesklesid kivikujusid - väga pikalt (ma j6udsin shopata mitmes poes vahepeal)
Pildid: suitsetav ükssarv (siiani kõige armsam graffiti) ning mehed tsemendis (Kunda vabriku töölised?)

27 kraadi ja muudkui tõuseb:)

Tere vaesed lumeinimesed! Mul on teist isegi juba natukene kahju...vaene Heigo ütles et ta ei jää peaaegu ellu ja Reili kurdab, kuidas ta jäsemed külmast ära hakkavad kukkuma. ma võtan päikest ja mõtlen teie peale!Ausalt!
Täna tunnen end siin koaalavabariigis juba väga mõnusalt- kaks nädalat on aidanud mul suurest kurvastusest üle saada ja elu läheb aina paremaks. Järgneva kolme päeva jooksul on kolmes erinevas restoranis proovi päevad ja siis peaks elu täitsa paika loksuma:)
See nädal olen koolis käinud; loenguid veel pole, aga on mingi tutvumisnädal teiste väljamaale studeerima tulnud nohikutega:) Välistudengeid sellel semestril peaaegu 300, nende hulgas ohtralt hiine junne (kollaseid), malaisia junne (ka kollased) ...samas on paarkümmend õpilast pärit USAst ja Kanadast ning väiksemaid koosseisud Taanist, Rootsist, Iisraelist, Itaaliast,Prantsusmaalt, Zimavest, Saksamaalt, New Zealandist..1 on isegi Soomest. Minuga koos õpib Eestist veel üks naine. Siiani olen jutu peale saanud kõige paremini USA, Iisraeli ja Taani nohkaritega. tegelikult taani kutid olid suht lahedad..sellised skaterboyd...ja sain nende jutust aru, et ega nad siia suurt õppima ei tulnudki, rohkem niisama funnima. Täna õhtul on kuskil baaris tudengitele welcome party. Ma pole ühelgi eelneval päeval mitte ühestki õhtusest peost osa võtnud- täielik kuivik ikka eksole:) Päevased üritused väsitavad väga...nagu lastelaager oleks olnud mul siin. Hommik algab koolis jagatavate pannkookidega ja kohvikiga, siis on mingi auhindade jagamine ja mängud..lõunal lunastad voucheri eest endale mingi burxi kooli sööklast ja siis läheb päev edasi inftundide ja murumängudega. Täna oli mingi spordiüritus - a la jooks ümber kooli . Arvake ära , kas ma skippisin või jaaa!? Duhh..pean end ikka õhtuseks peoks vormis hoidma:)
varsti siis loodetavasti edastan teile positiivseid uudiseid minu tööle saamise kohta. Ahjaa homme algab mul 13-päeva dieet, mis tähendab ka alkoholist loobumist. Wish me luck!
PS!Robert helistas..nüüd siis ndal hiljem ja lunis mind tööle. Mingu ka puu taha, mul on paremad pakkumised!

tihase tiivaripsutused

Selja taga on nädalavahetus, millega tihane peaaegu et rahule jäi:)
Kuna neljapäeval oli pargis väike peo poeg ja reede hommikul käisin peaaegu-et-pohmelliga proovikal, siis otsustasin reede kodus teki all veeta.
Laupäevaks oli aga tekkinud tohutu peo tuju ja kontsade kandmise vajadus. Käisin hommikust saadik mööda maja oma kõige kõrgemata high-heelidega ringi ja tundsin ennast kuidagi funkyna. Ahjaa, siin ju käivad kõik inimesed toas jalanõudega -ilmselt home and awayst olete näinud ka:) Ja arvestage siis, et tagasi tulles hakkan teile inertsist muda magamistuppa tassima!
Kuna eelnevalt olime käinud vaid sellistes bearhouse tõõpi kohtades, mis mulle kohe üldse ei istu, siis nõudsin poistelt, et viidagu mind ilusatesse kohtadesse, kus saaks end ikka üles lüüa ja poleks imelik tunne, kui lõhna ka peale paned( nagu igal pool mujal siiani).:P
uurisin netist mingeid high-fashion loungesid ja kohtasid ja olin meeldivalt üllatunud kui palju stiilseid kokteili-baare ja selliseid moderseid pleisse siis on. Muidugi on nendega nii, et kui ei tea, siis üles ei leiakski...ja siis satudki mingisse turistikasse ja tundub, et kõik kohad on nõmekad.
Käisime ühes järve äärses loungeis ja istusime terassil. Mööbel ja õhkkond meenutas Kultuse terassi, tuli kohe väga kodune tunne. Peale paari klaasi veini tuli esimest korda peale kuuendat päeva isu haarata sigaretid. Olin ju nii omas elemendis järsku. Kohtusime kell 6 , paljud inimesed olid ülikondades ja naised õhtukleitdes...päike sillerdas lagipähe:) Muidugi suutsingi hankida 200 kroonise suitsupaki ning peale eilset panin selle sahtlisse luku taha järgmist laupäeva ootama.
Käisime ka ühes teises baaris, kus turvamees mind peaaegu et sisse ei tahtnud lasta..imelik, omaarust olin tavapärases vabanki mineku olekus - ei midagi hullu ju?:)
Saime siis läbirääkimisele...et kui võtan klaasi vett baarist ja kohe jooma ei hakka, siis saan ikka sisse:D Võtsin baarist Corona..eelmiste apple martinide kõrval oligi see ju peaaegu nagu vesi:):) Enivei pikka pidu ei olnudki, südaööks taaskord koju...põhjus selles, et ei raatsinud endale väljas süüa osta..joomine oli niigi kallis. Ja hommikuste kellogsite peale õhtune dringitamine ei mõju tegelikult väikesele tihasele hästi...pidu oli iseensest väga mõnus, rokkisime Matu, Kiaroni (see austraalia piff) ja ühe eesti naisega, kes siia arhitektina õnne tuli otsima. Edaspidi tuleb kodus kõht kiirnuudlitest täis süüa et siss kallitesse kohtadesse jooma minna!

Täna oli mõnsakas ilm, chillisin loomadega aias ja üritasin oma lubivalget nahka toonida. Samuti käisime ülisheffikal muusika festivalil, mis siin kord aastas rannapiirkonnas toimub. St Kilda music festival oli nagu ülimalt suur üritus, terve linnaosa oli autode jaoks suletud ja kõik kohad eri muusika telke täis. Samuti oli avatud 2 lõbustusparki. Trippisime Aivoga kahekesti ringi, sõin esimest korda elus pakse mõnsasid pannkooke vahtrasiirupiga ja õnnestus ka päikesepiste saada. Oleksin peaaegu keset rahvamassi pildi tasku pannud, väga paha hakkas. Võibolla oli see pohmell või see et ma vaatasin 5 minutit järjest karusselle. Algul olin pettunud, et Aivo ei tahtnud muga sõitma tulla, hiljem oli hea meel:) Eriti kui Aivo rääkis rakvere tivolist, kus mingi tüüp oli samasugusel karussellil (ilmselt pohmelliga) endal terve kabiini täis oksendanud ja ise pass outinud:D:D:D

Aa Itaalia ilueedi pole helistanud...tropp. Teised arvavad, et mind kasutati ära...et nii teevad siin paljud kohad (mitte korralikud restod muidugi), et kiirel hooajal kasutavad mõnda aega järjest iga päev uut inimest, kes justkui proovikale tuleb. Tagasi ei helistata kellegile, tänutäheks on aitäh ja libanaeratus.
Homsest taas tööturul vallaline!:)

Professor on ikka normaalne vend..palusin tal end muusika festivalile autoga ära visata. Kutt tuli mingi cabrio MK-ga järgi (mingi auto, mida ma varem näinud pole) ja kuulas täiega mingit head hauss muusikat..sõitsime mööda rannikut, päike paistis pähe ja tuul paitas põski..mõnus:) vestlesime terve tee sellest, et kes kus nvvahetusel jõi ning kui kõva pidu oli:D kas sellist professorit ma tahtsingi?? Muidugi on tal kuuldavasti kõva ajalugu eesti tsikkidega..talle pidavat nad väga meeldima ning ta deitis kunagi Euroopas elades mingi eesti tsikiga mitu aastat ning ta lemmik kohad on Vabank ja BonBon. HAAAA - tuleb ettevaatlik olla - i promise to watch my back..and front:)

Alumisel pildil on minu kodule lähim rand...nothing much...very windy..lots of kitesurfers....fish smell... feels like Pirita!

Päev 7- töötihane mässab taas

Ahhoi lovers!
Täna on ametlikult möödas nädal siia jõudmisest...ometigi tundub see aeg justkui mitmeid kuid pikk olevat.
Üleeile leidsin kohalikust portaalist mingi tööpakkumise Itaalia restorani ja saatsin neile "teate" et olen huvitatud. Ega ma muud midagi õelnudki peale selle, et mul 5 aastat kogemust. Omanik ja manager on Roberto, mingi siia emigreerunud itaallane, keda on väga imelik vaadata puhast aussie aktsenti panemas..iga teine sõna on ey mate ja no worries ja youknowwhatiamsaying. Ühesõnaga see no-worries-Roberto helistas mulle kohe ja ütles, et nad on minust ka huvitatud:D Täna oligi siis esimene proovipäev. Minu seitsmes päev mitme maa ja mere taga justkui ideaalis võiks mõningast puhkust sisaldada, aga ma ei suutnud siin enam "puhata"..kõik päevad venisid nagu härja ila.

Restoran ROBERTO`Si oli minu silmis selline poole kohaga restoran. (vähemalt polnud see cheap-shit-urgas-BYO-wannabe-restoran ). Ainult et kõik sellised poole kohaga restod on siin mahutatud üli väikse pinna peale, sest iga ruutmillimeeter maksab varanduse. Siis oligi põhimõtteliselt väiksemale pinnale, kui seda on Klafira teine saal ära mahutatud 12 lauda, baarilett, mingi koka pleiss jne. Laudadel olid küll valged linad, kuid need on kaetud valge paberiga, mis kinnitatakse klambritega laua külge. Iga kord peale kliendi lahkumist ja laua koristamist pannakse lauale uus paber peale. Päris hea viis pesupesemise pealt kokku hoida :):)
Enivei Roberto kasutas mind ära peak houri ajal ehk siis lõuna ajal, mis oli niiiii faking kiire. Põhimõtteliselt kujutage teie Klafira inimesed ette seda aega, mis Klafiras oli cherry lõpupäevadel. Ja seal oli ka mingi voucheritega lõunatamise teema. Enivei peale seda rabelemist saadeti mind koju ja öeldi , et neil on mind a la ainult iga lõuna vaja. No muidugi sellest ei räägi, et olin paras ori neile. Aga nii see käibki ja eriti kasutatakse just väljakaid ära. Esialgu lubasin tagasi minna, aga eks ma kavalpea vaatan ikka samal ajal mujal ka ringi;) Roberto ise oli muidu mingi päris 30ndates itaalia piff ja hoolimata puhtast aussie keelest kumas ikka paras libe aura tal ümber!
Eile käisime Carlton Gardenis "piknikul". Vähemalt oli piknik esialgne idee. Aga no piknikul ju võib tglt ka ainult veini ja õlut juua?? Aivo backbackersi kaaslased, kelleks on iiri kutid ja üks kanada tsikk, olid ka seal. No ühesõnaga oli õhtu päris kena, kuid lõppes ühe natueken õnnetu püandiga. Otsustasin koju minna viimase metrooga...kuid natukene veini joonud hannal on ikka tendents tavaliselt koju minnes sõba silmale seada...taksos pole sellest ju eriti midagi, küll taksojuht su maja ees ilusti üles peksab, sest tahab raha kätte saada. Rongijuhul oli aga üsna ükskõik, et ma seal niimoodi magasin ja siis järsku ma ei tea milel peale keset pimedat ööd ja tormi üles ärkasin ja avastasin, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen. Hüppasin kohe maha ja minuga koos tuli maha mingi inglise vanahärra. Koos siis vaatasime kaardilt, et olen 12 peatust enda omast mööda pannud. Vihma kallas ja minu pisaraid samuti. Esialgu hakkasin jala kuskile suunas minema panema ja vanamees jooksis mulle järgi ja karjus et ma ei jõua kunagi siit enda koju. Sellepeale siis sain kuskilt taksonumbri ja püüdsin endale taksot saada. Peale mõningast ootamist ja vettimist sain lõpuks takso peale ja maksin varanduse, et koju jõuda. Ütleme nii, et enam eriti pole isu viimase rongiga koju minna...

Ahjaa, eile päeval kui istusin kuskil shopingstreeti pingil ja nosisin oma võikut, tänaval tuli mingi tüüp mulle ligi ajama sellise tüüpilise you are so beautiful jutuga. Alguses mõtlesin, et mingi suvaline kohalik jorss, aga siis ta istus sinna maha ja hakkas vestlema muga ja tuli välja, et mingi rootslane, kes siin ringi tripib. Ja ta lubas näidata mulle parimaid peopaikasid, kui ma talle helistan:) päris ahvatlev eksole..kui sul ei ole kedagi, kes sulle siin neid näitaks.
Täna tuleb taaskord tagasihoidlik õhtu kodus voodis teki all. Inertsist mõtlesin küll täna töölt tulles, et normaalne oleks reede õhtuks üks veints koju võtta, aga samas tean, et üksi joomine ei tee siin just palju õnnelikumaks.
Tervitan kõiki ja tervitage VABANKi ka minu poolt kui nädalavahetusel sinna satute:)

Nr 4 minu uute asjade nimekirjas:
telefoninumbrid, mis on sõnad. Näiteks taksonumber on 042CAB ja pizza number on 042TAKEAWAY. Tähed siis tähistavad tglt ka numbreid telefoni klvaiatuurilt, aga nende järgi on lihtsam teenuste numbreid pähe jätta. Proovisin kohe oma eesti numbrist mingit sõna kokku panna, aga ei tulnud vist midagi asjalikku välja peale HGIFYM.
123MISSYOUGUYS!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Päev 5 - tihane kohaneb uues pesas

Vaikselt hakkab mure tunne mööduma ja esimene shokk lahtuma. Esimesesel kolmel päeval kummitas iga kolmas sekund peas suur küsimärk - MIKS? Milleks oli vaja ikka siia ronida...nüüd hakkab küsimärk vaikselt lahtuma ja asenduma Melbourne kaunite vaadetega.

Eile käisin St. Kilda piirkonnas, mis on täielik palmidega rannaäärne paradiis. St. Kilda on ideaalne elukoht noorele ja kaasaegsele kiire elustiiliga inimesele. Asudes üsna CDB lähedal ning omades suur hulka "peotänavaid" eri kohvikute, loungedega. Istusime vist tegelikult mingis suvalises baaris taaskord..kuna hetkel veel mina mingeid otsuseid ja valikuid ise ei tee, siis käin teiste sabas:) Sain esimese ametliku Asutraalia tuttava. Vend on Eestis käinud ja sellest nii vaimustuses, et tahab oma eduka karjääri siin pooleli jätta ja suve lõpus Eesti kolida - pidavat kõige chillim koht olema. Huvitav nägemus:) Seal me siis istusime rahulikult ja nautisime tuulist "suveõhtut" Matu ja temaga. Poisid olid minu kohale jõudes juba kõvasti joonud ja pikka pidu ei olnudki. Täna käisime taas kolmekesti ringi hängimas ja külastasime Southbank regiooni, mis on teisel pool jõge. Southbanki äärest avaneb meeletult ja ogaralt sheff vaatepilt kogu Central Business Districti hoonetele. Selline tunne, nagu oleks filmis. (pildid tulevad siis, kui saan nad telefonist kätte kuidagi). Külastasime ka Crowni hoonet. tegemist on üdini luksusliku hiiglasliku kõrghoonega, mis kujutab endast entertainment centerit. Seal on meeletul hulgal uhkeid restorane (sealhulgas Nobu) ning tohutu kasiino. Kiikasin ukse vahelt sisse, ise mõeldes, et siia ma pean veel saama!

Muud ei olegi tegelikult toimunud peale selle, et täna tuunisin oma cv-d aga veel kuskile seda viinud ei ole. Aega on selle kiire asjaga.

Ahha veel - hakkas koostama nimekirja naljakatest asjadest, mis siin on ja mida ma kuskil mujal (st eriti siis Eestis)veel näinud pole. Mõned on geniaalsed.

1. BYO(bring your own) restoranid. sellised tjah "restoranid", kus võib oma alkoholi kaasa võtta. Tarbi kasvõi kastidega. On vaid pudeli avamise taks mingi 2 AUD-i. No Eesti mõttes on see küll 24 eeki, aga kohaliku inimese jaoks on see mastaabis 2 krooni, kuna nende palkasid meie omadega võrrelda ei tasu. Nutt tuleb peale. tegelikult jah, päris restoranides ikka oma alkot tarbida kuskil ei saa, aga just sellistes lambi aasia, itaalia, jaapani vms kohas, mida tegelikult kõik suburbid täis on. Päris hea oleks ju siiski niimoodi oma joogiga sisse minna nt Rakveres ükskõik mis kohta:) Ainult et millegipärast on mul tunne, et Eestlased hakkaksid seda süsteemi täiega kuritarvitama.
2. Selline pesemishari, mille otsas on pisike svamm ja varre sees on fairy. Kui pesed, siis ise tuleb vaikselt fairyt käsna peale ja KABOOM- puhas! Ma räägin siis nõudepesuharjast, mitte inimese-pesemise harjast! Jumala kõva asi mu arust:)
3. Torbikusushi, which means, et ostad endale rulli sushit (lahti lõikamata). Põhimõtteliselt on see 1 rull suurem kui meie pool portsu suhit. neid süüakse niimoodi käest seda torbikut hammustades ja siis tilgutatakse kaasa antud sojat tuubist peale. Väga haige ja üldse mitte mõnus söömine. Neid sushiplace on kõik kohad täis ja raske on leida lahtilõigatud korralikku sushit. Ma mõtlesin, et üks hiina näkk hakkab vihast nutma kui ma täna palusin tal enda rulli lahti lõigata. Noja muidugi lõikas ta selle kolmeks suureks tükiks nii et mul õnnestus süües peaaegu ära lämbuda.
4. TO BE CONTINIUED...

Melbourne`i avastamas

Tere teise maailmajao elanikud!
Eile oli esimene väga mõnus päev siinpool sood. Alustuseks sain Matuga CDB-s kokku. Matu just kolis ka surfarite paradiisist siia üleeile. Aga samamoodi nagu rääkis ka Aivo, siis on surfarite paradiis ehk Cold Coast 1 suhteliselt haige koht iseensest. Puhkuseks kõlbab ideaalselt, aga elamise mõttes pole vist nii hea. Ainus variant on rannas käia ja pidu panna...kõlab ahvatlevalt eksole:):) Aga samas töökohti pole väga ja suurt midagi muud ka mitte. Käivad ringi ainult põkid üles tuunitud pimbodega, enamik töötab jõusaalis või riigi heaks..muid töökohti napib.
Enivei, Matut oli väga suur rõõm näha..iga tuttav nägu siin toob ikka naeratuse suule. Imelik, kuidas Eestis jah ei leiagi muidu inimeste jaoks aega..ja siin oled järsku nagu palju lähedasem ja rõõmsam nende inimeste üle:) Eriti kift on see, et kuna ta on ise 6 aastat tagasi päris pikka aega Melbsis elanud, siis polnud mingit probleemi mulle giidi mängida. Selle eest ta õnneks raha ei kasseerinud. Käisime jalutamas mööda Yarra jõe kallast. Jõe ääres seistes avaneb väga sheff vaatepilt kõigist kõrghoonetest. Üks hoone stiilsem kui teine. Yarra (j6gi) ääres on väga palju kohvikuid ja restorane. Melbourne on tõesti ilus linn, lisaks muule on väga palju parke ja üldse rohelust. Selline väga hubane tunne on ka keset linna.
Üldiselt on nii, et kogu linn on jagatud väga täpseteks linnaosadeks ja igal linnaosal, isegi kui ta on väike ja kaugel keskusest, on siiski oma "kesklinn". Seal asuvad tavaliselt pubid, kohvikud, restoranid, poed, keemiline puhastus,juuksur, telefonipood jne. tegelikult kõik eluks vajalik nii, et ei peagi päris linna sõitma ühegi teenuse jaoks.

Kesklinnas on olemas ka oma Chinatown(nagu Londonis) ning kuna just algas hiina kalendri järgi metalljänese aasta, siis oli eile üle mitme tänava hullud pidustused lahti. Sattusime ka kuskile karnevali keskele, kus pidin peaaegu ilutulestikuks kurdiks jääma. Hiinlased mässasid ringi oma mingite draakonipeadega nagu hullunud. Üldse oli väga palju tänavamuusikuid ja mingeid performereid ja rahvas oli hordidena kogunenud neid vaatama. Lambist on kõik kohad täis ka neid nö tänavaartiste, kes mingi eriti naljaka või imeliku hobiga endale raha teenivad. Üks vend nt mängis kätega mingit elektrivoolu mõjutades muusikat. ma sellest päris täpselt aru ei saanud (heigo , does it ring a bell?). Ühesõnaga on Melbourne üks kultuuri ja muusika linn.

Matu ja minuga liitus ka Aivo ja veel üks Eesti tüdruk, kes just saabunud oli. Otsustasime trippida Docklandi ehk siis jahisadama kanti teisele poole jõge. Sealne kant on täiesti moderne ja areneb väga kiiresti. Oli väga palju uhkeid uusi elumajasid ja restorane ning taaskord 1 massiivne shopingstreet. Jahisadamas oli parasjagu kaatrite ja paatide jms jetide näitus, mis pakkus parajalt silmailu.

Millegipärast aga oli kõigil tekkinud järsku kohutav õlu joomise vajadus. Võibolla sellepärast, et Aivol oli täielik pohmell või polnudki ta veel kaine, minul oli lihtsalt nii hea tuju SUHTELISELT ilusa ilma ja oma sõpradega olemise tõttu. No ja peale esimest õlut läks teistel hammas verele (mul mitte, ausalt). Siis trippisime tagasi linna ja läksime kuskile a la beerhousei, kus võtsime veel ühed pindid :) Õlu ei olnud üldse hea, oleks ikka Maizi tahtnud!

Mina ja Aivo tulime Bentleighti ehk siis minu majja grillpeole. haarasime kaasa pudeli veini ja minu kohalikus kesklinnas sattusime alkoholi poes omanikuga jutu peale. Jutt juba jooksis ka ja rääkisime pool tundi eri maade viinadest ja omanik andis meile mingeid poola viinasid degusteerida. Võtsime päris mitu plastmassist pitsi! Grillikas osutus mingiks suhteliselt lambi pere ja laste ürituseks. Me Aivoga ehmatasime tuppa astudes päris ära ja pagenesime oma joogi ja snäkiga kuskile taha aeda. Hiljem kui enamik rahvast lahkus, tulime tuppa ja panime pidu mu professori, tema isa ja veel paari tüübiga. No lõpus olin aint mina, Kathrin ja mingi nõme austraalia tüüp. Eks alkoholiga ei tasu siin liialdada, siuke koduigatsus tuleb peale, et võib hulluks minna..seda siis õpetas mulle esimene alkoholi tarbimine Austraalias!

Ahjaa, korterit käisime ka päeval vaatamas ja see oli täitsa nitsevo. Ilmselt võtame selle ära. Kahjuks saab sisse kolida vaid 2 ndala prst. Samas hello hello mu armsad puusad, jumal õnnistagu teid, kes te saate veel 2 ndalat kiirkõnniga nii mõnestki kilost lahti. ja teisalt olen ma juba siin suures majas ära harjunud ja kuskile paneelmaja umbsesse korterisse minek ei tundugi enam nii ahvatlev. Siin on palju ruumi ja väga ilus. Ja muidugi olen ma nendesse siiami-tai kassidesse lootusetult armunud. Oeh...

Üleval on veel paar pilti selleks, et näidata, kui ilus ja roheline siin on. Aknast paistav sisehoov, kus me eile kännu otsas veini jõime!Täna proovin linnast ka pilte teha, muidu te arvate, et ma elangi ainult siin maal majas ja jändan oma loomadega.

CHEERS MATES

...Kui keegi oli kasvõi natu natukene kade, et sain soojale maale palmide alla elama tulla, siis muretsemiseks pole põhjust. Teist päeva sajab ja on lausa külm. Kaasa võetud mini-kleidid ja bikiinid olen surunud kohvri põhja..kurb on, et kampsunit kaasa ei võtnud. Eile sadas nii metslikult, et landlord jäi autoga vee alla ja pidi auto tee serva lükkama ja jala koju tulema. Ta väitis, et 25 aasta jooksul pole Melbsis sellist jama olnud. Sattusin ikka õigel ajal kohale:) naljakas, kuidas inimesed ei suuda vihmaga hakkama saada, terve linn oli täna paanikas, rongid hilinesid ja ei suutnud korralikud rööbastel sõita ...paljud poed olid kesklinnas suletud, sest vesi oli sisse tunginud ja mingit sisustust hävitanud, osades kohtades isegi aknaid sisse peksnud. Karta on, et nende ehitustusmehed pole sellist ilmatingimust arvesse võtnud.

Sõitsin rongiga siit ghettost linna oma 30 minutit, eelnevalt kõndisin jala 5 km rongijaama. Linnas trippisime Aivoga mööda CDB-d (central business district, kus asuvad ärihooned, shopingtänavad, turistilõksud jms) ringi. Kuna Aivo läks tööle, siis jäin üksi. Peab mainima, et kuidagi üksik oli üksinda keset maailma teist otsa 5 tundi ringi jalutada...ei hoolinud neist värvilistest hilpudest ja kõrghoonetest, oleks tahtnud sõbrannaga kohvikkuse istuda ...eks vist alguse asi see minu melanhoolia.

Esimesse poodi sisse astudes leidsin 2 eesti vanamutti endale bikiine shoppamas. Igal pool on allahindlused, sest suvi hakkab lõppema. Suutsin ennast vigaseks shopata..panin hommikul jalga tutikad eestist ostetud papud ning linna jõudes avastasin, et need on mulle umbes 1,5 numbrit väiksed.püüdsin küll varbaid terve päeva krussi tõmmata, aga eriti edukas see ei olnud. Shoppasin entusiastlikult terve päeva endale uusi papusid, millega koju minna. Siiski ei suutnud ma midagi leida ja läksin ikka tühjade jalgadega! koju. Ainus asi, mille olin soetanud, oli kohalik kõnekaart. Iroonia aga jätkus. Peale rongi pealt maha tulemist meenus, et on veel vähemalt 5 km koju kõndimist. Jalad olid aga nii valusad ja varbad paistes, et astusin oma ghettos lambi poodi sisse ja otsustasin iga hinna eest osta mingid suvalised rõvedad plätud,millega koju paterdada..mõeldud-tehtud!
Koorisin juba jalad kellegi maja aia peal istudes paljaks ja siis avastasin, et olin unustanud paluda plätude vaheline nöör ja sildid lahti lõigata. Kätega seda jampsi lahti ei saanud. Vihma hakkas ka sadama. Nördinult jalutasin oma tuliuued, rõvedad ja kasutud plätud näpus paljajalu kodupoole. Lohutuseks võtsin kodupoest pudeli veini ja märkasin, kuidas poemüüa mu musti paljaid jalgu nähes mulle iroonilise pilgu heitis.

Kathyrin läks sõpradega peole nagu eilegi. Küsis, et kas ma lähen ka linnapeale sõpradega. Millistega?:) Kuidagi imelik on..ei teagi kuidas selle otsa lahti peaks saama...no selle otsa, et siin kellegiga peole oleks minna.
Tahaks ruttu tööd leida, siis saaks ehk elustiili kuidagi kiiremaks ja asjad sujuks iseenesest. Praegu avasin aga veini ja panin toas 2 soojapuhurit tööle. CHEERS!

Homme lähen Aivoga ühte korterit vaatama..see asub üsna heas asukohas ning on kindlasti parem kodus jalanõusid vahetamas käia!

Homme korraldab Kathyrin(majaomanik) hoovis hunnikule sõpradele (kohalikele!) grillpeo. Siis õnnestub mul esimest korda neid põliselanikke lähemalt uurida ja nendega katseid teha:):)Siiani polegi veel aru saanud, et mis "loom" see austraallane siis iseensest on. Asutraalia on ka täpselt nagu USA, üks paras "melting pot", kuhu kõik erinevad rahvusest ja igast maailma nurgast tulnud on kokku jooksnud. Peamiselt on siia tulemise põhjuseks pagendus tagakiusamise, sõdade jms eest. Samuti parematele jahimaadele tulek (see termin siit ju pärit ongi) - 60ndatel oli ju Melbourne koht, kust leiti tohutult kulda. Ühesõnaga tekkis täna rongis ringi vaadates küsimus, et kes see Austraallane siis ikkagi on? Nii naljaks, kui see ei olekski, siis on austraallased (st nimetavad endid nii), ka siin sündinud pakistani, india jms rahvused.

Viskan üles mõned pildid oma toast ja oma loomadest. Minu loomad ja muu pere.

Ajarändur

Tervitused kaas-maallassed, kes te elate samal planeedil, teises maailma otsas.
Viimaks on tihane oma pikast lennust räsitud suled ja väiksed lihased taastanud ning jõudnud edukalt lennureisilt väljamaa pesasse. Tihase otseselt lendamisele kulnud aeg vältas ca 20 tundi. Selleks tuli teha mitmeid ajarände. Esmalt 2 tundi ajas tagasi (Londonisse), seejärel peale 6 tunnist tiivasirutust hakkas pihta suhteliselt kontimurdev lend tulevikku. Londoni lennujaamas sai netti vaid krediitkaarti kasutades ja kuna mul hetkel seda pole, siis olin seal täiesti kuival. Kuue tunni jooksul vaatasin ära pool hooaega Californicationit ja jõin ära pudeli veini. Ootasin internetti nagu jumala õnnistust. tasuta wifi paradiisiväravad pidid mulle avanema peale tseck-in`i teisel pool väravaid. Jooksin kohe mingisse kohvikusse, võtsin veel topelt-veini ja mõtlesin, et saan hakata cityvilli mängima ja FB-s hängima. Aga niipalju siis sellest. Tasuta wifi olid ahvid ära kaotanud ning totakad inglased on ju endale kiftid pistikupesad teinud...nii et tavalise otsiku laadijat seina toppides pidin vihast roheliseks minema. Õnneks sain adapteri lähimast elektroonikapoest ning õnnestus natukene veel sarju vaadata. JESS!

London-Kuala Lumpur lennuk oli suur ja uhke, teenindasid kaunid indoneesia hiirtest õhu-ettekandjad, kes tihast madaamiks kutsusid. Väga uhke ja keskealine tunne tekkis. Õnneks oli tihane lennujaamas ootamise ajal suurest igavusest parajalt veini nokkinud ning esimesed tunnid möödusid unehõlmas kõigest hoolimata. Peale mõningast nokastunud tukastamist sai uni otsa ja siis kadalik alles algas. Aeg venis nõnda, nagu oleks sõitnud 12 aastat tulevikku. Suure kummivenitamise peale jõudsime aga lõpuks Kuala Lumpurisse, kus selline kuumus näkku hüppas, et pidin peaaegu kuumarabanduse saama. Samas oli süda rahul ja õnnelik tunne, et lennuk kohale jõudis. Peale mõningast shoppamist Kuala-Lumpuri lennukas leidsin suures joovastuses mingi "lounge`i", kus suure kuuma ja õnne tõttu endale ühe Corona lubasin. Olin juba peast nii soe ja kogu sellest kroon-euro-austraalia dollar-indoneesia baht arvutamisest nii segi, et ei suutnud enam reaalselt aru saada, mida mingi hind tähendab. Olin joovatuses arvanud, et leidsin lõpuks wifi ja 12 kroonise õlle. Peale mõningast maha jahtumist ja ümber kalkuleerimist sain aru, et Corona maksis siiski 120 krooni. Mis seal ikka. Siiski, olin saanud netti ja arvutit laadida ja elu oli ilus.

Lend malaysiast Melbournei kestis 9 tundi. Nüüd lendas tihane taas ajas edasi, seega hakkas taaskord öö. (üks öö lennul Malaysiasse oli just ca 5 tundi tagasi lõppenud.) 2 järjestikku ööd tekitasid kohati maailmalõputunde. Õhu-ettekandjad käisid alkohoolseid jooke pakkumas, kuid polnud üldse isu. Minu kõrval istus härra Tsung Puu, kes meenutas onu Karate Kid-ist. Ta noristas ja sonis unes, vahepeal hüppas suures erutuses peaaegu püsti ja pani mulle kätega piki nägu. Ümbruskonnas istuvad inimesed naersid. Alguses naersin ma ka, aga peale kolmandat sonimis-hoogu enam ei naernud. Pöörasin selja ja näitasin keelt.

Jõudsime ilusti Melbourni. Väga kuum ja eksootiline, suur õhuniiskus. Vihma kallas pea terve päeva. Ülikooli professor tuli mulle oma rohelise mini-vaniga (muhvi buss) järgi ning tegi väikse linna tuuri. Oli väga haisev ja limane tunne, unistasin hambaharjast ja inimlikest hilpudest.

Lõpuks sain oma suburb majsse ja vajusin surnult voodisse. 7 tundi hiljem ärgates oli kohalik aeg kell 1 ööel ning mu kaisus nurrusid kaks majaelanikku - kaunid siiami kassid.
Kokku jagan maja 7me elanikuga. Nendest 1 on inimsoost. Lisaks Kathryinile, kes on 28-aastane inglane, elab minuga veel 3 koera ja 3 siiami kassid. Kassid on hullult armsad ja minu-lembelised. Tänase päeva jooksul suutsin käia veel super-marketis, kus kulutasin toidukaupade ostmisele 1,5 tundi. Mitte kui ühtegi tuttavat sööki ega brändi pole. Suutsin osta müslit, piima ja puuvilju. Homme hakkan elama!