Ajarändur

Tervitused kaas-maallassed, kes te elate samal planeedil, teises maailma otsas.
Viimaks on tihane oma pikast lennust räsitud suled ja väiksed lihased taastanud ning jõudnud edukalt lennureisilt väljamaa pesasse. Tihase otseselt lendamisele kulnud aeg vältas ca 20 tundi. Selleks tuli teha mitmeid ajarände. Esmalt 2 tundi ajas tagasi (Londonisse), seejärel peale 6 tunnist tiivasirutust hakkas pihta suhteliselt kontimurdev lend tulevikku. Londoni lennujaamas sai netti vaid krediitkaarti kasutades ja kuna mul hetkel seda pole, siis olin seal täiesti kuival. Kuue tunni jooksul vaatasin ära pool hooaega Californicationit ja jõin ära pudeli veini. Ootasin internetti nagu jumala õnnistust. tasuta wifi paradiisiväravad pidid mulle avanema peale tseck-in`i teisel pool väravaid. Jooksin kohe mingisse kohvikusse, võtsin veel topelt-veini ja mõtlesin, et saan hakata cityvilli mängima ja FB-s hängima. Aga niipalju siis sellest. Tasuta wifi olid ahvid ära kaotanud ning totakad inglased on ju endale kiftid pistikupesad teinud...nii et tavalise otsiku laadijat seina toppides pidin vihast roheliseks minema. Õnneks sain adapteri lähimast elektroonikapoest ning õnnestus natukene veel sarju vaadata. JESS!

London-Kuala Lumpur lennuk oli suur ja uhke, teenindasid kaunid indoneesia hiirtest õhu-ettekandjad, kes tihast madaamiks kutsusid. Väga uhke ja keskealine tunne tekkis. Õnneks oli tihane lennujaamas ootamise ajal suurest igavusest parajalt veini nokkinud ning esimesed tunnid möödusid unehõlmas kõigest hoolimata. Peale mõningast nokastunud tukastamist sai uni otsa ja siis kadalik alles algas. Aeg venis nõnda, nagu oleks sõitnud 12 aastat tulevikku. Suure kummivenitamise peale jõudsime aga lõpuks Kuala Lumpurisse, kus selline kuumus näkku hüppas, et pidin peaaegu kuumarabanduse saama. Samas oli süda rahul ja õnnelik tunne, et lennuk kohale jõudis. Peale mõningast shoppamist Kuala-Lumpuri lennukas leidsin suures joovastuses mingi "lounge`i", kus suure kuuma ja õnne tõttu endale ühe Corona lubasin. Olin juba peast nii soe ja kogu sellest kroon-euro-austraalia dollar-indoneesia baht arvutamisest nii segi, et ei suutnud enam reaalselt aru saada, mida mingi hind tähendab. Olin joovatuses arvanud, et leidsin lõpuks wifi ja 12 kroonise õlle. Peale mõningast maha jahtumist ja ümber kalkuleerimist sain aru, et Corona maksis siiski 120 krooni. Mis seal ikka. Siiski, olin saanud netti ja arvutit laadida ja elu oli ilus.

Lend malaysiast Melbournei kestis 9 tundi. Nüüd lendas tihane taas ajas edasi, seega hakkas taaskord öö. (üks öö lennul Malaysiasse oli just ca 5 tundi tagasi lõppenud.) 2 järjestikku ööd tekitasid kohati maailmalõputunde. Õhu-ettekandjad käisid alkohoolseid jooke pakkumas, kuid polnud üldse isu. Minu kõrval istus härra Tsung Puu, kes meenutas onu Karate Kid-ist. Ta noristas ja sonis unes, vahepeal hüppas suures erutuses peaaegu püsti ja pani mulle kätega piki nägu. Ümbruskonnas istuvad inimesed naersid. Alguses naersin ma ka, aga peale kolmandat sonimis-hoogu enam ei naernud. Pöörasin selja ja näitasin keelt.

Jõudsime ilusti Melbourni. Väga kuum ja eksootiline, suur õhuniiskus. Vihma kallas pea terve päeva. Ülikooli professor tuli mulle oma rohelise mini-vaniga (muhvi buss) järgi ning tegi väikse linna tuuri. Oli väga haisev ja limane tunne, unistasin hambaharjast ja inimlikest hilpudest.

Lõpuks sain oma suburb majsse ja vajusin surnult voodisse. 7 tundi hiljem ärgates oli kohalik aeg kell 1 ööel ning mu kaisus nurrusid kaks majaelanikku - kaunid siiami kassid.
Kokku jagan maja 7me elanikuga. Nendest 1 on inimsoost. Lisaks Kathryinile, kes on 28-aastane inglane, elab minuga veel 3 koera ja 3 siiami kassid. Kassid on hullult armsad ja minu-lembelised. Tänase päeva jooksul suutsin käia veel super-marketis, kus kulutasin toidukaupade ostmisele 1,5 tundi. Mitte kui ühtegi tuttavat sööki ega brändi pole. Suutsin osta müslit, piima ja puuvilju. Homme hakkan elama!